Rehepapp

Maailmaesietendus 18. oktoobril 2013 Vanemuise väikeses majas

Lavastaja- Marko Matvere 

Muusikajuht- Paul Mägi
Dirigent- Taavi Kull 
Kunstnik- Iir Hermeliin 
Koreograaf- Marika Aidla 
Valguskujundaja- Imbi Mälk 
Libreto- Urmas Lennuk, Andrus Kivirähki samanimelise romaani ainetel
Helilooja- Tauno Aints 

Osades- Marko Matvere, Lauri Saatpalu, Merle Jalakas, Kädy Plaas, Kristina Vähi, Reigo Tamm, Karmen Puis, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Pirjo Püvi, Valentina Kremen, Jaan Willem Sibul, Simo Breede, Kristiina Raahel Uiga või Liisa Tämm, Janek Savolainen jt.

Käisin esmakordselt etendust “Rehepapp” vaatamas 4.oktoobri 2015. 
Olles varasemalt lugenud Andrus Kivirähki samanimelist romaani, olid ootused kõrged. 
Kui üldjuhul on ooperid üsna staatilised, siis “Rehepapi” puhul on tegemist väga liikuva teosega, mis on mulle väga meeltmööda. 
Minu meelest oli lavakujunduse puhul tegu ääretult nutika lahendusega. Euroalused on lihtsad, kuid nendega annab luua väga mitmeid  erinevaid interjööre, mida ka tehti. Lavakujundus sobis väga hästi kokku lavastusega.
Kostüümid olid väga ajastutruud. Samuti üsna lihtsad, kui välja arvata rõivad, mida kasutati mõisaelu kajastamisel peol ja mõisapreilil, kuid ka need kostüümid olid väga efektsed. Eriti meeldisid mulle maskid, mida kasutas koor mardisantide kehastamisel. 
Etendus üldjoontes oli suurepärane. Mulle meeldis väga stseen, kus Jaan oli seepi söönud ja palus  rehepapilt abi. See stseen tõmbas etenduse väga hästi käima. Kõik stseenid, kus sulane Jaan oli, olid väga humoorikad ja seda oli kuulda ka publikureaktsioonist. Jaani näol oli tegemist kõige elavama karakteriga. 
Kui rääkida Jaanist, siis meenub kohe stseen teisest vaatusest, kus Jaan pakub Luisele nõia soovitusel enda tehtud pirukat. See meenub just sellepärast, et selles stseenis on kõik paigas. Jaani silmades on selline siirus, mida on raske saavutada. Ülimalt usutav stseen. 

Kõige lummavam stseen etenduses oli kubjas Hansu esmakordne kohtumine mõisapreiliga. Siinkohal tuleb kiita näitlejatööd. Selles stseenis on siirus ja ehedus ning samuti muudab stseeni eriti imeliseks muusika.
Stseen, kus mõisas käib pidu ja Hans ning Luise seisavad mõisateenjatena teineteisel pool lava, käib neil kahel pilkudemäng, mida oli väga huvitav jälgida. Ütleks, et isegi huvitavam, kui põhitegevus.
Räägin ka asjadest, mis polnud nii hästi. 
Esiteks, kui koor on laval, siis on rahvast natukene liiga palju korraga peal, ning raske on jälgida põhitegevust. Seda on raske muuta, aga siiski see natukene häiris. 
Pidevalt liikusid aksid. Kui keegi lavale tuli või lavalt lahkus, siis aksid liikusid päris palju ja seda oli ausalt öeldes üsna kole vaadata.  See on asi, mida kindlasti saab ja peabki muutma! 
Imbi osatäitja laulis natukene liiga vaikselt. Istusin küll esimeses reas, kuid pidin sõnu ülevalt sõnu vaatama. See oli üsna häiriv, sest teiste osatäitjate puhul ei pidanud tiitreid jälgima.
Ma ei oska öelda miks, aga mind natukene häirisid mõned Õuna-Endli repliigid, mis olid justkui suunatud publikule. See on minu arvamus! Kindlasti on ka neid, kellele see meeldib. 
Ooperil oli väga tugev lõpp- rehepapi ja nõia duett. Uskumatult kaunis lõpetus niivõrd võimsale ooperile. See duett kiskus pisaradki silma. 
Etenduse vältel sai naerda ja nutta, mis on minu arvates ühe etenduse puhul suurepärane. Näitlejad andsid kõik emotsioonid edasi publikule, mis ongi nende ülesanne. Ma leian, et “Rehepapp” pole lihtsalt ooper vaid midagi palju enamat. Usun, et isegi inimesed, kes pole just eriti suured ooperisõbrad leiaksid sellest etendusest midagi. Etenduses on teatud annus huumorit, imeline muusika ja vapustav näitlejatöö- kõigile midagi.




Fotod on pärit Vanemuise teatri kodulehelt. 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise teatri kodulehelt SIIT

Kommentaarid