Moraal


Lavastaja: Marika Palm
Tõlkja: Erni Kask
Kostüümikunstnik: Neoon Must
Muusikaline kujundus: Kaarel Kuusk
Laval: Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Kaarel Kuusk


Esietendus 27.jaanuar 2016 Viljandi lennukitehases.

Lavastuse "Moraal" näol on tegemist millegiga, mida ei osanud ma teatrisse minnes oodata. Olin kursis, et tegemist on noortelavastusega, kuid seal ka minu teadmised lõppesid.
Tegemist on loengu stiilis lavastusega, mis räägib sellest, mida tähendab olla teismeline ning millised on meie seitse surmapattu- uhkus, aplus, laiskus, ahnus, viha, iharus ja kadedus. Iga surmapatu jaoks oli oma lugu ja omad tegelased.

Adeele Sepp ning Rait Õunapuu üllatasid arvukate ümberkehastumistega. Nad suutsid pooleteise tunni jooksul kehastada mitmel korral väga värvikaid tegelasi.

Erinevate tegelaste juures meeldis mulle see, et nad olid keeratud veidi üle vindi, kuid siiski oli tegu maitsekal piiril mängimisega. Lihtne oleks antud karakteritega minna täiesti üle piiri, aga mul on hea meel, et seda ei juhtunud. Üldse kogu lavastus on veidi groteski keeratud ning see pole üldse halb.  Peene huumori abil tuuakse publikuni kogu brutaalne tõde tänapäeva noorukitest.  

Mind üllatas väga, et niivõrd raske teos on eesti keelde tõlgitud väga-väga hästi.  Nii muusikalistes numbrites kui ka sõnalises osas oli tekst äärmiselt omanäoline ja humoorikas. Samuti oli tekst  kergesti mõistetav. Räägiti nö noortekeeles, mis minu meelest toob kogu lavastuse nooremale generatsioonile palju lähemale.

Kuna istusin esimeses reas, tundsin päris mitmel korral, et olen etenduse osa. Seega inimesed, kes seda ei soovi, peaksid vältima esiridu. Seda seetõttu, et päris mitmel korral pöörduvad näitlejad ka publiku poole. Ühel hetkel viiakse isegi mõni saalis istuv noormees hetkeks lava taha. Minule isiklikult see meeldis, et suheldi publikuga. Kõikides lavastustes ei ole see alati vajalik ja igalepoole ei sobigi, kuid Moraali puhul oli see vähemalt läbi minu silme  õigustatud ning sobis suurepäraselt.

Saalis istudes tundsin, et kõik, mida lavastuses publikuni tuua tahetakse, on õige. Olles ise teismeline tekkis ka äratundmise momente, peamiselt seoses tegelaskujudega, keda näitlejad kehastasid.


Julgen öelda, et tegu on lavastusega, kus olen saanud teatrisaalis istudes kõige rohkem naerda, kuid pärast pooleteise tunnist koputust südametunnistusele järgnes ka hetk, kus peast käisid läbi sügavamad mõtted, sest sellised me teismelised olemegi tunnistame me seda siis endale või ei.

Kindlasti pole tegu ainult noortelavastusega, sest leian, et ka täiskasvanutel oleks sealt palju kõrva taha panna.

Fotod on pärit Ugala teatri kodulehelt.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala teatri kodulehelt SIIT.


Kommentaarid