Sätendav pimedus

Esietendus 21.jaanuaril 2017 Ugala black boxis. 

Autor: Martin Algus 
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Muusikalised kujundajad: Lauri Lüdimois ja Taago Tubin 

Osades: 

Märt Avandi (Endla teater) - Kryssnar
Tarvo Vridolin - Blottnyr 
Peeter Jürgens - Bylla
Rait Õunapuu - Freynder 
Andres Tabun või Tanel Ingi - Holom 
Merle Liinsoo - naine 
Sergei Teppan ja Elari Ennok - Inuitid 
Tanel Ingi - Inuiti hõimupealik/ Vanemkonstaabel/ Psühhiaatriakliiniku professor 
Ringo Ramul - Hõimupealiku poeg Hyiu/ Nooremkonstaabel/ Professori assistent 

Lugu leiab aset 1967. aastal, kaugel põhjas asuvas allakäinud suusakuurortis. Lavastus on žanriliselt liigitatud kui arktiline triller. 

Esimese asjana selle lavastuse puhul võlus mind lavakujundus. Tagaseinas olevad loomade sarved köitsid mu pilku juba enne etenduse algust ning need sobisid sinna suurepäraselt luues väga tõetruu interjööri pansionaadile. Samuti meeldis mulle, et küllaltki väikese lava peale oli ära mahutatud kolm tähtsamat ruumi väga nutikalt. Ka mööbel oli väga ajastutruu. 

Märt Avandi roll naftakompanii järelvalveinseneri Kryssnarina oli äärmiselt huvitav jälgida. See areng esimese vaatuse algusest kuni etenduse lõpuni on tohutu - kui etenduse alguses on Kryssnar mees, kes on enesekindel teades oma eesmärki, siis etenduse lõpuks on temast saanud hirmunud mees, kes tahab vaid võimalikult kiiresti koju saada. Usun, et selline roll on näitlejale väga suur väljakutse ning mul on hea meel öelda, et Märt Avandi sai sellega suurepäraselt hakkama. Tema mäng oli ülimalt südantliigutav. 

Ka Tarvo Vridolini Blottnyr oli üks tegelastest, keda oli huvitav jälgida. Eriti nautisin ma erinevaid lugusid, mida Blottnyr Kryssnarile justkui hirmutamiseks rääkis. Siinkohal on ka oluline mainida, et eriti suur osa nendest jutustustest oli autori Martin Alguse poolt oskuslikult ritta pandud sõnadel, kuid sõnadele andis elu siiski näitleja Tarvo Vridolin. 

"Kas nad ei kao mitte igavikku, kui jõuavad silmapiiril sätendavate hangede varju?" 

- Ragonar Frypp 

Rääkides veel näitlejatööst, siis meeldis mulle ka Freynder Rait Õunapuu kehastuses. Selle rolli puhul oli huvitav ootusaeg. Alguses käis ta sõnagi ütlemata paaril korral laval, temaga küll räägiti, aga vastust ei tulnud, kuni ta lõpuks suu lahti tegi ja Kryssnarile väljakutse esitas. Tegu on omanäolise karateriga - kui ta vaikides laval oli, siis tekkis palju küsimusi näiteks, et huvitav, millest ta mõtleb. 



Mulle meeldis väga, kuidas kujutati Kryssnari lumesaaniga sõitu. Avandi läks lava keskele, talle lendas näkku kunstlund ning Kryssnar sõitis lumesaaniga ilma reaalse saanita - esemeteta tegevus. Minu meelest suurepärane näide sellest, kui lihsalt on võimalik teatris mingeid stseene väga lummavalt lavastada. 

Samuti meeldisid mulle ka vaheklipid, kus erinevaid rolle mängisid Tanel Ingi ja Ringo Ramul. Need videoklipid toetasid lugu väga kenasti ja panid ka mõtlema sellele, et milline on see ühiskond väljaspool pansionaati. 

Üks vähestest probleemidest, mida kogu tüki jooksul täheldasin oli see, et mõningates stseenides, mis olid rohkem lava sügavuses, seal kippus tekst vahel kaduma. 

"Sätendav pimedus" pole minu meelest päris traditsiooniline teatrilavastus, kuid ilmtingimata on tegu huvitava tükiga, mida tasub vaatama minna! 

"Kallis naine ja armas tütar. Ärge oodake mind enam koju, leidsin siin kaugel põhjas selle, mida olen enese teadmata terve elu otsinud. Loodan, et saate laenud makstud, et mõistate ja andestate." 
- Ragonar Frypp 


Fotod on pärit Ugala teatri kodulehelt. 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt SIIT



Kommentaarid