Ooperifantoom

Esietendus 4. oktoober 2014 Vanemuise suures majas


Helilooja: Andrew Lloyd Webber
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Muusikajuht: Tarmo Leinatamm
Dirigent: Martin Sildos
Lavakunstnik: Iir Hermeliin
Kostüümikunstnik: Ellen Cairns (Šotimaa)
Valguskunstnik: Palle Palmé (Rootsi)
Koreograaf: Adrienne Åbjörn (Rootsi)
Helirežissöör: Toomas Paidra
Videokunstnik: Taavi Varm
Kontsertmeistrid: Ele Sonn, Katrin Nuume ja Margus Riimaa
Peakoorimeister: Piret Talts
Lavastaja assistendid: Meelis Hansing ja Kristo Toots
Pürotehnikud: Lauri Jalukse ja Hannu Aario (Soome)
Osades:Maria Listra, Koit Toome, Kristina Vähi, Kalle Sepp, Lauri Liiv, Merle Jalakas, Reigo Tamm, Hedi Maaroos, Simo Breede, Rasmus Kull, Märt Jakobson, Aivar Kallaste jt.
Kaasa teevad ka Vanemuise ooperikoor ja Vanemuise sümfooniaorkester.

Esietendus 4. oktoober 2014 Vanemuise suures majas


Andrew Lloyd Webberi muusikal “Ooperifantoom” põhineb Gaston Leroux’i romaanil “Le Fantôme de l’Opéra”. Webberi maailmakuulus muusikal räägib moondunud välimusega muusikalisest geeniusest, kes elutseb Pariisi ooperiteatri all asuvates käikudes, hoides teatri asukaid pidevas hirmus. Juhtub aga, et ta armub imeilusasse Christine’i ja sealtpeale teeb ta kõik, mis tema pädevuses, et tüdrukust saaks teatri uus staar.
Arvestuslikult on “Ooperifantoomi” käinud vaatamas rohkem kui 130 miljonit inimest ja ülemaa- ilmne piletitulu on nüüdseks üle 5,6 miljardit dollari.
“Ooperifantoomi” maailmaesietendus toimus 27. septembril 1986. aastal Londoni ooperiteatris. 

“Ooperifantoomi” on läbi aastate mängitud sadu kordi ja mina leian, et lisaks kaunile muusikale ja lavastuslikele elementidele on ka antud muusikali arvukate lavastamiste põhjuseks ühiskondlikud sõnumid, mis on nutikalt põimitud muude tegevuste vahele.
Heaks näiteks on Fantoomi lapsepõlve lugu. Nimelt oli Fantoom moondunud näo tõttu põlatud. Teda hoiti rändtsirkuses puuris ning näidati rahvale kui “Saatana last”, keda publiku silme all ka peksti ja muul moel väärkoheldi. Antud lugu on heaks peegelduseks hetkel ühiskonnas oleva tolerantsuse küsimuse osas. Viimastel aastatel on olnud aktuaalne teema erinevate rasside, uskumuste, orientatsioonide ja muu säärase tolereerimine. Fantoom põgenes teatrisse inimeste eest, kes teda ebanormaalseks pidasid. Fantoom kandis maski ja keeldus seda eest võtmast sellpärast, et ta kartis uuesti pälvida inimeste põlgust. See on hea näide ükskõik millise inimgrupi diskrimineerimisest. 
Fantoom elas teatri all, kirjutas kaunist muusikat ning peagi tegutses kogu Pariisi ooperiteater tema tahtmiste järgi. Ta hoidis teatrit oma hirmu all ning kui keegi julges teha vastupidist Fantoomi tahtele võis kindel olla, et sellele järgneb halb üllatus. Eriti halbadel juhtudel võis asi lõppeda isegi mõrvadega. Leian, et selline veidi hirmuvalitsust ja diktaatorlust meenutav käitumine Fantoomi poolt võis olla tema moodus välja valada frustratsiooni selle maailma vastu, kus ta pidi üles kasvama. Arvan, et Fantoom ei olnud hinges halb inimene vaid ta oli saanud sügava trauma lapsepõlves toimunud tagakiusamisest. Ka lavastaja Georg Malvius on öelnud, et tema jaoks ei Fantoom ainult kuri ja hull mees vaid haavatud inimene. Siinkohal tasub ära mainida, et ka selline vastureaktsioon on ühiskonnas aktuaalne - need keda diskrimineeritakse hakkavad varem või hiljem vastu võitlema. 
Pean tõdema, et olles näinud Christine rollis nii Hanna-Liina Võsat kui ka Maria Listrat, siis minu jaoks oli Võsa etteaste tunduvalt parem. Ta kehastas Christine'i teatava malbuse ja siirusega ning see mõjus hästi. Samas Listra puhul jäi karakter kohtati tuimaks ning ka lembestseenid jäid lahjaks.
Kalle Sepp Raoulina on küllaltki jõuline karakter ja tasakaalustab sellega Hanna-Liina malbuse. 
Sama võib öelda ka Koit Toome fantoomi kohta. Mulle tundub, et fantoom on üks selline roll, mida Toome on sisimas alati teha ihaldanud ning nüüd paneb ta kogu oma enrgia ja hinge lavastusse. 
Pirjo Jonas Carlottana oli tõeline prima donna - perfektne vokaalne sooritus ning lavaline sarm. 
Lavakujundus ja kostüümid olid valdavalt tumedates toonides - see sobis sünge sündmustiku ning jõulise muusikaga hästi. Mõningad lavastuslikud efektid lisasid palju omapära - näiteks Raouli ja fantoomi võitlus surnuaias, kus erinevalt filmist oli mõõgavõitluse asemel fantoom haaranud saua ning võitles laserkiirte (?) abil. "Ooperifantoom" on üks nendest muusikalidest, mida saabki lavastada ainult suurejooneliselt. Malviuse nägemus fantoomist on väga omanäoline ja loomulikult paneb selle nägemuse laval tööle näitlejate laitmatu teostus.
Vaid viiel teatril maailmas on olnud luba lavastada 
"Ooperifantoomi" oma nägemuse järgi ning on rõõm tõdeda, et Vanemuisel on see väga hästi välja kukkunud. 

Fotod on pärit Vanemuise teatri kodulehelt

Kommentaarid