Tagahoovish

Autor: Kiti Põld 
Aines: Oskar Luts 
Idee ja lavastus: Ain Mäeots (Vanemuine) 
Muusikajuht : Ele Sonn (Vanemuine) 
Lavakujundus: Maarja Meeru (Vanemuine) 
Kostüümid: Triinu Pungits 
Laval: Marje Metsu, Liina Tennossaar, Ingrid Isotamm, Marian Heinat (Vanemuine), Kaia Skoblov, Carine Jessica Kostla, Margus Jaanovits (Vanemuine), Anfres Dvinjaninov, Villu Kangur, Karol Kuntsel (Vanemuine), Reigo Tamm (Vanemuine), 
Silver Kaljula (Must Kast), Karl Kristjan Puusepp, Reneli Husu, Miariin Pruulmann, Joosep Kull, Oskar Säärits, Iris Viru. 

Esietendus 20. juuli 2017, Tartu Lina 7/ Aleksandri 34 ehtsa tagahoovimaja õuel.

Oskar Lutsu "Tagahoovis" on vaieldamatult eesti klassikasse kuuluv teos, mida on lavastatud mitmeid kordi - küll Vanemuises, küll Draamateatris. Sel suvel jõudis publiku ette Ain Mäeotsa lavastatud "Tagahoovish", mis on küll Lutsu ainetel, kuid milles on sees omamoodi krutski - 
lavastuses on nutikalt põimitud kirjandusklassiku stseenid 30ndatest tänapäevaga. 
Juba etenduspaika jõudes võlus mind miljööväärtuslik õhkkond, mille loomisel mängis suurt rolli lammutusele määratud maja, mille tagahoovis sündmustik aset leidis. Kohavalik andis võimaluse mängida mitte ainult maja ümbruses vaid ka tubades sees. 
Samuti aitas atmosfääri loomisel kaasa muusikaline kujundus. Eriti nauditav oli klaverimäng, mis tavaliselt ajastuvahetuse hetkel majast kostis. Muusikalise poole pealt jäi veel eredalt meelde I vaatuse lõpus olnud rahalaul Silver Kaljula ja Carine Jessica Kostla esituses. Tegu oli looga, kus noored publikult oma äri alustamiseks raha palusid. Laul oli väga kaasahaarav ja hästi sooritatud, kuid kas see laul ilmtingimata vajalik oli - see on küsitav. Samas sobitus lavastusse väga hästi Ingrid Isotamme klaverimäng ja laul Lutsu loodud tegelase Tatjanana ning "Kerjuse laul", mida II vaatuses esitas ooperilaulja Reigo Tamm. Ooperilauljale kohaselt oli loo sooritus äärmiselt kena ning sellest andis tunnistust ka publiku aplaus. 
Üllatavalt hästi olid kokku põimitud kaks täiesti erinevat ajastut. Selliste lavastuste puhul on äärmiselt oluline võimalikult arusaadavalt ajastuvahetused publikule selgeks teha. Mäeotsa lavastuse puhul ei tekkinud kordagi küsimust, et mis nüüd juhtus - kõik oli arusaadav ning vahetused Oskar Lutsu ja Kiti Põllu tagahoovi vahel olid sujuvad ning mängulised. 
Näha sai palju häid osatäitmisi, kuid erilisteks lemmikuteks kujunesid Karol Kuntsel ja Marje Metsur. 
Kuntseli puhul nautisin eelkõige esitusi Aleksander Ivanovitšina ning Metsur paistis rohkem silma ema Urvena. Marje Metsuri üks emotsionaalsemaid stseene oli II vaatuses kui ta pidas monoloogi oma tööst müüjana ning sellest, kuidas väikese raha eest peavad lihttöölised olema suutelised pidevalt naeratama ja viisakad olema isegi kui kliendid neid looma kombel kohtlevad. Tegu oli väga tundelise momendiga eelkõige seetõttu, et probleem, millele monoloog üles ehitatud oli, on tänapäeva ühiskonnas aktuaalne ning viimasel ajal on üha enam sellel teemal sõna võetud. 
Elurõõmust ja energiast pakatavad Silver Kaljula ja Carine Jessica Kostla olid tegelased, kes tõid endaga kaasa huumorit pakkudes välja värvikaid ärideid nagu näiteks nukkude surnuaed. 
Usun, et iga inimene publikus võis leida endale tegelase kellega samastuda. 
Peamised küsimused tekivad teemal kas ja kui palju on inimeste elu aastatega muutunud? Tuginedes lavastusele julgen väita, et probleemid, mis on meie ümber tänapäeval on olnud ka kümneid aastaid tagasi. Tuues veelkord näiteks Metsuri tundeküllase monoloogi ja tõmmates paralleeli õmblejanna Tatjanaga, kes Lutsu teoses sammuti vireles rahaprobleemidega. 
Lavastus pakub publikule lisaks huumorile ka palju mõtteainet ning tõstatab moraalseid küsimusi, millele igaüks oma peas vastused loodetavasti leiab. 

Fotod on pärit Emajõe suveteatri kodulehelt. 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab suveteatri koduleheküljelt  SIIT



Kommentaarid