Guugelmuugelpunktkomm

Helilooja: Tauno Aints
Libreto: Rein Pakk, Aapo Ilves, Tauno Aints
Laulusõnad: Aapo Ilves
Muusikajuht ja dirigent: Taavi Kull
Lavastaja: Marko Matvere
Kunstnik: Rosita Raud
Valguskujundajad: Imbi Mälk ja Andres Sarv
Koreograaf: Marika Aidla


Osades: Pirjo Jonas või Kadri-Liis Kukk, Simo Breede või Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm (RO Estonia) või Oliver Timmusk, Märt Jakobson või Raiko Raalik (RO Estonia), Karmen Puis või Arete Teemets, Merle Jalakas või Sigrid Mutso, Vanemuise ooperikoor

Esietendus 28. oktoobril Vanemuise väikeses majas.  

Möödunud laupäeval esietendus Vanemuise teatris lasteooper "Guugelmuugelpunktkomm". Peamiselt läksin tükki vaatama seetõttu, et mind huvitas, milline näeb välja üks lasteooper. Samuti otsustasin, et ei piisa vaid ühest korrast ning vaatasin nii hommikust kui ka õhtust etendust, et saada aimu mõlemast koosseisust.
Lugu räägib tüdrukust nimega Juta, kes on maal vanaema juures seetõttu, et tema isa on Soome tööle läinud. Juta merisiga Possu haigestub ning nende ees avaneb võlumaailm, kus Jutal ja Possul tuleb kohtuda värvipliiatsitega.
Tauno Aintsi helilooming on ütlemata kaunis ja kohati ka maagiline, mis raamistab kenasti võlumaailma, mis sündis laval. Avamäng jättis mulle eriti sügava mulje, kuid kuna juttu on siiski lasteooperist, siis tundus, et avamäng venib veidi pikaks. Tõsi, ta on lühem kui mõnel klassikalisel ooperil, kuid avamängu ajal saalis ringi vaadates märkasin, kuidas lapsed juba rahutult nihelema hakkasid. 
Pärast mõlema etenduse nägemist olin hämmingus sellepärast, et kahe koosseisu vahe oli niivõrd drastiline. Nautisin hommikust  koosseisu (Jonas, Breede, Tamm, Raalik, Puis ja Jalakas) tunduvalt rohkem kui õhtust - hommikul olid naljad naljakamad ja aariad kõlavamad. 
Hommikul kehastas Jutat Vanemuise solist Pirjo Jonas, kelle vokaalne võimekus tekitas külmavärinaid ja pani vaikima kogu saali. Samuti tuli Jonasel hästi välja sihikindla ja nutika Juta mängimine. Kadri-Liis Kukk, kes mängis Jutat õhtusel etendusel, jäi minu jaoks veidi nõrgaks nii näitlejameisterlikkuse kui ka vokaalse soorituse poolest. Suurimaks miinuseks oli ehk see, et kümnendasse ritta, kus istusin mina, oli teksti kohati vaevu kuulda. Seda võiks mainida nii mitmegi osatäitja puhul II kooseisust. Teksti puristati liialt või räägiti enda nina ette. 
Vanaema rolli oli ehk kõige huvitavam jälgida. Mul oli rõõm näha, et osatäitjad Oliver Timmusk ja Reigo Tamm olid mõlemad lähenenud rollile täiesti erinevate nurkade alt. Kui Timmuski vanaema oli leebe, siiras ja igati armas, siis Tamm oli vanaemana totaalselt erinev. Nüüd juba mõned kuud Rahvusooperis töötava Reigo Tamme vanaema oli groteski keeratud ja veidi hullumeelne, kuid mängitud maitsekal piiril. Improviseerides pakkus Tamm nalju nii lastele kui ka vanematele. Mõlema solisti puhul avaldusid vokaalsed võimed kõige paremini ehk loos "Muinasjutumaal on ikka nii.." mida võib ühtlasi pidada ka kogu tüki üheks parimaks muusikaliseks etteasteks. 
Teine roll, mis mõlema etenduse ja osatäitja puhul oli kenasti sooritatud, oli merisiga Possu. Tegemist on rolliga, mis küll ei pakkunud erilist vau - efekti, kuid nii Raiko Raalik kui ka Märt Jakobson tundsid end merisea rollis küllaltki mugavalt. 
Nagu juba tüki nimigi reeta võib, siis suur roll lavastuses on ka tehnikal. Juta otsib maal levi ning proovib Skype'i teel ühendust saada Soomes oleva isaga. Stseen oli lahendatud kasutades videolõiku. Minu jaoks näis see ebavajalik, kuna isa osatäitja (Breede või Sibul) oli laval ka video ajal. Sealt tekkis probleem, et video ja heli ei olnud sünkroonis ning samuti ei olnud sünkroonis näitleja tegevus laval ja videos. Stseeni oleks võinud lahendada lihtsamini, sest kui heli, video, valgus vms hakkab näitlejat tapma, siis saabub teatri surm. Ka varasemalt mainitud vanaema aaria(?) muinasjutumaast oli lavastatud nii, et vanaema oli näha videoklipis. Mõistan, et tegu on justkui tänapäevase muinaslooga ning tehnoloogia kasutamine on justkui õigustatud, kuid niikaua kui see laval hästi ei tööta (sünkroon heli ja pildi vahel) siis pole sellel erilist mõtet. 
Tükk lõppes sellega, et kõik värvid olid omavahel ära leppinud, lavale oli kuvatud sinimustvalge lipp ning koor laulis: "Eesti ongi muinasmaa!". Kindlasti oli igale ühele selles oma sõnum. Esimesena kargas minul pähe EV100 ning alles siis hakkasin mõtlema, kuidas ja miks on lavastuse seisukohalt oluline selline lõpp. Tahaksin seostada sellist lõppu Soomes töötava Juta isaga, kuid kas poleks siis mitte pidanud kogu lugu olema hoopis temast? Samas olid värvidest peategelased Sinine, Must ja Valge, kelle vahel käis võimuvõitlus. Ometi mainitakse palju, et ainult kõik värvid koos suudavad muuta maailma ilusaks. Lõpp jäi minu jaoks paraku segaseks. 
Julgen öelda, et saalis olnud lastele lugu meeldis ning pärast etendust võis kuulda ka vanema generatsiooni kiidusõnu. Mina isiklikult leian, et tegu pole just kõige tugevama lastelavastusega. 
Fotod on pärit Vanemuise teatri lehelt. 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise teatri kodulehelt SIIT


Kommentaarid